Archive | In Estonian

RSS feed for this section

Miks minna vabatahtlikuks?

DCIM107GOPRO
See on küsimus, mida olen palju kuulnud ja olen seda ka iseendalt küsinud. Esimesena tooksin välja järgmised põhjused – huvitav kogemus eluks ajaks, silmaringi avardamine, erinevate kultuuridega tutvumine. Parim viis mõne uue kultuuri tundmaõppimiseks ongi selle sees elamine ja kohalikega koos töötamine ning nendega igapäevaselt suhtlemine.

Minu peamine põhjus, miks ma lõpuks siia tulla tahtsin, on ammune unistus täide viia. Minna kuhugi kaugele maale, sukelduda tundmatusse ning harjuda sealse eluga. Võtta sellest kogemusest niipalju kaasa kui võimalik, koguda palju inspiratsiooni, puhata vaimu, või siis just vastupidi – shokeerida seda.
Kaugele maale tulek läks päris hästi täppi. Paljud otsivad vabatahlikku tööd just sihtkoha järgi. Mul oli sihtkohast enamvähem suva. Peaasi, et ma seal ennem käinud poleks. Valisin enda projekti ikkagi tegevusala järgi. Unistasin ammu, et võiks midagi erialast saada ning praegu läks enamvähem naelapea pihta 🙂

DSC02435

Töötingimused on küll üsna ekstreemsed ning tihtipeale kaob ka naeratus näolt hoopis ära… kuid päeva lõpuks, kui oled natuke hinagata saanud ja kuskil ilusas kohas ujumas käinud, siis tuleb ka see naeratus ning motivatsioon tagasi. Samuti on meie töökaaslased VÄGA toredad inimesed. Mul on ülihea meel, et meil on juba täitsa oma kollektiiv välja kujunenud ja kõik tunnevad ennast meiega mugavalt ning meid on juba täitsa omaks võetud 🙂 Samuti on lahe, et meil on ikkagi üsna suur keelebarjäär. Praegu on suhtlus ikka kordades paremaks läinud, aga algul ei saanud ikka keegi mitte muhvigi aru, mis toimub või mis hakkab toimuma või miks me üldse siin oleme 🙂 🙂

Meie siinoleku mõju kohalikele – Usun, et meie poolt tulev aktviine ja entusiasltik energia annab rohkem motivatsiooni ka kohalikele inimestele. Tööpuudus on siin piirkonnas meeletu, kuid seda annab natukenegi parandada kui vaid ise tegutseda. Kuna meie üritame kõiki tooteid teha kohalikust toodangust ning võimalikult lihtsalt, siis annab see loodetavasti julgust ning mõtteainet ka kohalikele. Et kuskilt alustada, ei pea omama keerulisi ning kalleid masinaid, piisab ka lihtsatest töövõtetest ning töövahenditest. Samuti oleme loonud mõnusa õhkkonnaga töökoha, kuhu inimesed tulevad heameelega igapäevaselt kohale, samal ajal enda perele leiba teenides. Oleme mõlemad andnud enda poolt võimalikult palju teadmisi edasi siinsetele naistele. Samuti on nemad meile palju uut õpetanud.

IMG_2513

Kaasa võtan siit kogu projektist väga suure erialase kogemuse. Väga nappide vahenditega millegi uue ülestöötamine kulutab ikka parajalt närvi ja treenib inimese kannatlikkust. Samuti peab probleemidele lähenema väga loominguliselt. Väga kasulik kogemus eluks ajaks mis on muutnud väga palju minu mõttemaailmas. Samuti olen kogunud kuhjaga inspiratsiooni enda tegemiste jaoks, mis oli ka üks suuremaid põhjusi siiatulekuks. Tunnen, et olen andnud enda poolt suure panuse kohaliku elu edendamiseks ning see annab väga hea tunde. Usun, et meie töö siin on tehtud nii hästi, nagu nii lühikese aja jooksul võimalik teha on 🙂 Soovin ainult edu ja head kõigile edaspidiseks ning et meie õpilased ka antud tööga edasi jätkaks !

 

eesti aregokoostoo

 

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

What’s It Really Like Being an ANDAKIDZ Volunteer?

12970237_1144418575609006_1574092956_o

Our two handicraft volunteers Anni Ansmann and Janika Prinstmann have just completed their placement here at TAFIAS as part of the ANDAKIDZ project co-funded by the Estonian Government.
They both did a great job!
As a result of their efforts we now have a solid team of well trained locals who can make jewellery, bags and the already famous CocoBra.
When volunteers are nearing the end of their time we like to ask them three questions:

What have you been doing?
What has been/was the effect locally?
How have you or will you benefit from the experience?

Janika Printsmann answered:
12952803_1144418748942322_1468197631_o

Several times I’ve been asked – what have you learned while being here? what have you gained?

At first I would say I don’t know, I don’t want to bother my head with it. Let me just be here in my own little bubble with myself. But really? Actually I’ve been afraid of new things and situations and fighting with it. What will I do, when I get back home and I don’t have job? I have met many new and wonderful friends and everything’s changing. I have learned patience, rushing doesn’t take you anywhere and learned to control my emotions (it doesn’t always work). Knowing that I can’t change other people, only they can do it. It’s an old truth, but still actual every now and
then. Never say never, I will never be a teacher, but yet here I am teaching and guiding 😀

What have been the biggest challenges working here and how can I help the local community?
Foremost leaving the comfort zone and understanding that local opportunities are limited. All the necessary things have to be found here and with local opportunities, not like in Estonia. Here you don’t have that variety of goods and the chance to go to the store and buy everything you need. Everything takes more time than we’re used to. The only motivation is money and food, because you can’t cope any other way. Changing people’s way of thinking and showing other possibilities, that the things you do now can help you and bring the food to the table also in the Future such as the opportunity to teach your daughter handicraft and to widen their horizon. Although our Talisay community is run by an incredible lady, Ana Mainit, even she was impressed, when I started to make different things from the coconut shells that were just lying around the house. She was surprised – is really money lying around the house like that?

When working together with locals, you need to give them freedom and make them think. You’ll have to be on the same level with your students, you’ll have to respect their culture and traditions. Only then will they embrace you and be like sponges, who absorb the knowledge. A good example is man who saw me messing with a coconut shell and then started to experiment with the shells and his bigger machine. And eventually he made some cool stuff to make earrings from – hearts, flip-flops, seashells etc. Or a girl, who saw a tie I made and a bit later made a copy of it herself. Old ladies crocheting are as vivid as the young. They just look at the crochet hat and start making them. There are many opportunities for recycling and natural handcraft.

I think that my contribution to the local community is actually quite big. In the sense that it changes their way of thinking and broadens their mind. To see the chances that can actually be made in limited, having only the skills to do it. Also to know and hand on those skills to your children and grandchildren. To awaken interest and will to do something. Something for yourself…

…to come out from your bubble and move on as a richer person inside.

——————————————

Anni Ansmann’s answers were:

12948525_1144418572275673_501460624_o

For the last three months I have been a handicraft teacher in Philippines, as a volunteer. The organisation ANDAKIDZ is a non ­profit organisation that works in the village of Anda, Bohol together with local organisations. The aim of our project is to create jobs in this area and to teach local people some new skills. Together with one other Estonian volunteer we design and create products, which could be produced from local materials and can be sold to tourists. We have shared our tasks according to our professions – I am dealing with all the works that concern using the sewing machine and Janika helps the ladies create jewellery. ANDKIDZ got a very good sewing machine from Estonia, which we are using now here. The machine is good to sew thick and strong materials together. I am teaching some locals how to use that machine so they could use it for some future jobs. Until now we have had some interesting orders already and we sincerely hope there will be more in the future.

The first and the biggest order was from a local resort. We had to sew many cushion and sunbed covers from artificial leather. That work was pretty hard and there was a lot of work to do, so I think it was a very useful practice for ladies. The result was great and the owner of the resort is very happy with the covers. After that job we started sewing some accessories from empty chicken /pig feed sacks. It was also a very good practice, as sewing the feed sacks is not a very easy lesson. The material is difficult to cut out and to sew. Luckily everything turned out great, now we have some bags ready to wear, sold in one of Anda’s most visited restaurants, Coco Loco. After that lesson we started sewing stuff with some regular fabric. The students know now how to sew pockets, zippers to the fabric, some bags and aprons.
All the students did great job.

The most enthusiastic and skilled student has now become so good, that we decided to teach together with her. We made some patterns together and taught a local group some basic sewing skills. After I’m gone, she can continue teaching and supervising sewing jobs around here. I believe she is ready for it.

What has been the effect locally?
I believe that the active and positive energy coming from us has given a lot of motivation to local people. The unemployment rate is really high in this area and giving the locals a little bit motivation and activities in the community centre might light a bulb in their head also. There might be no jobs around here, but there is a possibility to create some We try to create our products as easily as possible, so people could continue doing them without owning any special equipments. We have given them our acknowledgements about creating the products and they have given us some life wisdom as well. Also we have created a working place with a good atmosphere, where people are coming daily with a good mood and that is very
important.

How will I benefit from this experience?
It is difficult to describe how thankful I am for this opportunity. This has been a great experience! It is not very easy to just stop your life in your home country and quit everything to come and work in totally different country on the other side of the world. Everything is really different here and it needs some time to get used to it. Working together with locals is the best way to get to know some new cultures. I feel like part of their life already and I like that feeling. I also like the feeling when you can give some useful acknowledgements to them, that they could use in future. The people are extremely thankful and generous here.

I will take a huge baggage of experiences home with me. It has not been an easy ride but I’m really glad that i did it! Working in really extreme conditions with very few tools need a lot of nerves and patience. All the problems has to be solved very creatively with not losing your
patience. This is something European people should learn more I have also gathered a lot of inspiration for continuing my work back home. All the life here has changed my view how I see life around me and how I appreciate things I have. I feel that I have completed my mission here and
I have given a lot for helping this community and that feeling is good. The time we had here was quite short, so we had to act and think really fast without making any pointless moves.

I wish everyone the best and I really hope things will get better around here!

Ajaring on täis

Kolm kuud on möödunud siin Andas Suba ja Talisay barangaide vahel sõites üllatavalt kiiresti. Väike kokkuvõte ja pilguheit kogu siinveedetud ajale.

Minu vahvad õpilased

Minu vahvad õpilased

Mitmelgi korral on küsitud  – mida sa siin olles endale saanud oled, mida õppinud? Esimene hetk tahaks öelda – ma ei tea, ei viitsi pead sellega vaevata 🙂 las ma olen siin omas mullis, iseendaga. Aga tegelikult? Tegelikult olen tundnud hirmu uute asjade ja olukordade ees ning sellega võidelnud. Mida ma teen siis, kui tagasi koju tulen ja mul tööd pole? Olen kohanud väga palju uusi ja toredaid inimesi, elu on muutuses.  Õppinud kannatlikust, kiirustamine ei vii kusagile (tark ei torma nagu üks töökaaslane tavatses öelda), kontrollima oma emotsioone (aegajalt see siiski ei õnnestu). Teadmine, et mina ei saa muuta teisi inimesi, vaid ainult nemad ise saavad seda teha, on küll vana tõde, aga pinnale kerkib teema ikka ja jälle. Iial ära ütle iial 🙂 Minust ei saa MITTE KUNAGI õpetajat ja siin ma siis olin – juhendaja ning õpetaja 🙂

Millised on siiski suurimad väljakutsed siin tööd tehes ja kuidas see aitab/on aidanud kohalikku kogukonda? Enda kohandamine mugavustsoonist välja tulekuks ja arusaamine, et kohalikud võimalused ongi piiratud. Kõik vajalik tegemiseks on vaja leida kohapealt ja kohapealsete võimalustega, mitte nii nagu Eestis. Siin ei ole sellist kaubavalikut ja võimalust, et asi otsas, nüüd suundun poodi ja ostan. Kõik asjad võtavad aega kordades rohkem, kui me harjunud oleme. Motivatsiooniks on vaid raha ja toit, sest muud moodi pole võimalik hakkama saada. Inimeste mõttemaailma muutmine ja tuleviku võimaluste näitamine, et see mida teed praegu võib tuua sulle leiva lauale ka tulevikus. Võimalus õpetada oma tütrele naiselikke käsitööoskusi ja avardada tema maailma. Kuigi meie Talisay kogukonda juhib üks ütlemata tubli proua üllatus temagi, kui hakkasin maja ümber vedelevatest kookosekoortest asju nikerdama. Kas tõesti selline raha vedeleb maja ümber maas? – oli tema üllatunud tähelepanek 🙂

Koostöös kohalikega on vaja anda neile vabad käed ja ärgitama mõtlema. Ole oma õpilastega ühel tasemel, austa nende kombeid ja nad võtavad su omaks ning on nagu kuivad käsnad, kes niiskust endasse mühinal imavad.

Hea näide siinkohal on härrast, kes nägi mind kookoskoorega jändamas ja hiljem hakkas oma veidi suurema masinaga katsetama. Tulemuseks olid ägedad kõrvarõnga toorikud – plätud, merikarbid, südamed jne. Või hoopiski piiga, kes nägi valmis lipsu ja veidi aega vaadeldes tegi täpselt samasuguse ise järele. Heegeldavad vanaprouad on sama ärksad, kui noored 🙂 Võtavad valmistehtud mütsi kätte ja nagu mühinal hakkab neid tulema. Võimalusi taaskasutuseks ja naturaalseks käsitööks on palju. Vanim õpilane oli 75 aastane proua.

heegeldajad

Vanim proua siin 70 +

Ma arvan, et minu väike panus kohalikku kogukonda on tegelikult suur. Suur just selles osas, et see on muutnud nende mõtlemist ja avardanud silmaringi. Nii hea on näha  ja kasutada neid võimalusi, mida on võimalik korda saata piiratud tingimustes, omades vaid reaalseid oskusi. Omakorda omada oskusi, mida anda edasi oma lastele, lastelastele. Äratada huvi ja tahet teha midagi ära, ära iseendale. Tulla välja igapäeva mullist ja minna edasi sisemiselt rikkama inimesena.

Selle aja jooksul, mil siin viibisin on palju valmistatud tooteid juba ära müüdud, kindlasti müüakse palju veel. Inimesed oskavad isesesvalt oma oskusi rakendada ja isegi kui see õige nipp läheb meelest võib ta visata pilgu peale tööjuhendile ja asi on korras.

Ma ei oska suuri ja pikki sõnu ega lauseid ritta panna, aga tahan tänada kõiki neid inimesi tänu kellele, see olemine siin Andakidzis võimalikuks sai. Ma loodan, et tükike minust jäi siia ja tükike Andast tuleb Eestisse kaasa. Päikest südamesse kõigile!

eesti aregokoostooProjekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Heegeldajad – vanema põlvkonna naiskond

Minu vahva heegeldajate punt on võrreldes esimeste kuudega väga usinaks ja asjalikuks muutunud. Tasapisi, kuid järjekindlalt on paranenud oskused mustrikirja ja tingmärkide lugemises. Käekirjad muutuvad aina paremaks ning ühtlasemaks ja töö on palju kiirem. Mütse on heegeldatud juba ca 30 tk ja uueks väljakutseks on kleidid, lisaks erinevad lilled jne., millega dekoreerime valmis saanud töid. Kuid midagi veelgi olulisemat on nende naistega selle aja jooksul juhtunud …

mõtsid

Esimene valik suvemütse

Kleidid

Suvekleidid

Seelikud

Inimestel on tekkinud sära silma ja suur soov midagi teha, omada uusi oskusi. Näidates neile erinevaid valmistooteid ja materjale mõtlevad ning arutavad naised isekeski, mida millegist teha saaks ja kuhu konkreetne asi sobida võiks. Olgu selleks siis ümbertuunitud T-särk või suuremat sorti materjalikera, millest saaks kleidi või seeliku. Kellel on soov ja tahe õpetada hiljem oma väiksele tütrele uusi oskusi ja seeläbi rikastada tema maailma. Mõttemaailma muutus on suurim tänu, mida siin veedetud aja eest vastu olen saanud. Ja kas oskate arvata, kui vana on vanim õpipoiss 😉  75 aastat vana ja tema jaoks pole hilja omandada uusi kogemusi. Selliseid väärt naisi on siin. Olgu nad eeskujuks kõigile!

IMG_8610 1

Usinamad vanemast generatsioonist

Üks eriti tubli tüdruk otsustas võtta kätte ja asuda kudumise proovikivi murdma ning see õnnestub. Piigal on kolmel vardal korraga üks seelik tulemas, mille ta õppimise käigus teeb oma tütrele. Ma siiralt loodn, et me leiame siiski niipalju aega tema kiiretest kodustest toimetamistest ning teeme seeliku valmis ja juba õpitu meelest ei lähe. See tekitab rohkem soovi ja tahet edasi pürgida. Tema soov õppida midagi uut on ärgitanud ka teisi naisi seda tegema ja nad olid nõus  kõik tulema tasuta koolituspäevale. Toon välja meelega sõna tasuta, sest niisama millegi õppimiseks või tegelemiseks ilma rahata neil naistel tavapäraselt aega ja võimalust ei ole.

 

eesti aregokoostoo Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Viimane nädal

Viimane nädal Andakidzi keskuses kujunes päris kiireks ja emotsiooniderohkeks. Tahaks veel paljud asjad lõpuni viia, ennem kui ise minema lähen. Tööd ja tegemist on siin aga väga palju, üritan endast kõik anda ja veel viimaseid nippe kohalikele jagada. Koostasime piltidega tööjuhendid, kuidas täpselt mingeid tooteid valmistada, et asi ikka edasi jätkuks. Jagasime ka Facebooki kontakte, et kui mingeid küsimusi tekib, siis saavad nad meiega ühendust võtta.

Viimasel nädalal valmistasime veel natuke kotte, mis Janika kõik Eestisse kaasa võtab. Kuna siiani valminud kottidel pole veel mingeid tootesilte, siis tegin ise esimesele portsule sildid külge, mis juba ka Coco-Loco kohvikus müügis on. Anda linnas paar printimiskohta küll on, aga paberiga on siiski kehvad lood. Olen proovinud otsida mitmeid kordi, aga ei leia vot seda õiget materjali, Isegi ligilähedast mitte 🙂 Leidsin hoopis ühest ilusast paberist ümbrikud, ning lõikusin need lahti. Arvestades siinseid võimalusi, on tulemus päris hea 🙂 Muidugi tulevikus võiks neid silte siiski trükkida, mitte käsitsi valmistada, aga hetkel käivad küll. Siinpool saab hooaeg nagunii varsti läbi ning palju turiste enam pole. Järgmiseks hooajaks jõuab ilusti ka sildid valmis kujundada.
12935388_10155128583023973_2112585875_n

Lisaks kottidele alustasime ka uute tugitoolipatjade õmblemisega. Seekord lähevad toolide pehmenduspadjad Coco Loco kohvikusse. Toolid on pisut veidra kujuga, padjad tulevad sellised ovaalsed 🙂 Materjaliks on õnneks paksem kangas, mida on tüdrukutel lihtsam õmmelda kui nahka. Lasin Jillil ise lõiked teha, ja ta sai sellega väga hästi hakkama. Patjade sisuks kasutasime jällegi tühju riisikotte, kas selle jääke (mida meil oli terve hunnik nagunii alles) või siis lõikasime natukene suuremad tükid ise ribadeks. Samuti sai patjade sisse pandud kilekotte, kommipabereid, kangajääke ja põhimõtteliselt KÕIKI jääke, mida meil siin töökäigus tekkinud on. Padjad on täitsa kohevad!

DSC02616Lõpuks said ka minu listis kõik asjad tehtud ning aeg oli hakata otsi kokku tõmbama. Seda oli muidugi raske teha, kuna naistega on meil kõigil juba väga hea kontakt tekkinud ja me tunneme, et oleme kui üks osa siinsest suurest Tafiase perekonnast. Meid mõlemaid Janikaga on siin väga soojalt ja armsalt vastu võetud ja tõesti oli raske pisaraid tagasi hoida, kui töökohas asju kokku pakkisin. Samuti oli nii armas kuulata, kuidas inimesed siiralt tänavad sind uute õpetatud oskuste eest. Ma pole kunagi vist sellist tunnet kogenud 🙂

Ma väga loodan, et neil jätkub siin elu sujuvalt edasi ja et ikka neile tööd ka juurde tekiks! TAFIASe tegemiste reklaamimisega tegeleb õnneks Robin, kes teeb seda väga hästi ning ma usun, et mitmed naised saavad oma õpitud oskusi veel edaspidigi usinasti kasutada. Usun, et meie oleme omalt poolt päris suure töö ära teinud ning nüüdseks on naistel kujunenud välja ülimõnus töökoht, kuhu kõik rõõmsal meelel kohale tulevad, üksteisega jutustavad ning samal ajal kätel tööd teha lasevad. Andakidz on nüüd tõeline kogukonnakeskus – avatud kõigile 🙂

kollektiiv

Üks osa meie kollektiivist 🙂

10989486_10153996706856870_1261526552502945442_o

Veel üks lõbus pilt meie kollektiivist. Pildil on ka Tagbilaranist pärit filmistuudio tiim, kes tegi Andakidzi tegemistest lühikese promovideo 🙂

Nalja kah. Kookosbikiinide valmistamine pakub alati kõigile nalja :)

Nalja kah.
Kookosbikiinide valmistamine pakub alati kõigile nalja 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie siinoleku ajal viibis Andas ka üks tore Eesti paar. Noormees on veebidisainer ning fotograafia on tal ka väga käpas. Ennem nende äraminekut tegime ka mõned päevad tootefotode pildistamist. Tulemus on väga hea! Aitäh Toomas Tartes!!

_D5A7541 _D5A7554 _D5A7548_D5A7564 _D5A7628 _D5A7636

 

Suured tänud kogu projekti kaasaitajatele ning erilised suured tänud Birgit Naurile!

eesti aregokoostoo

 

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Uue käsitööõpetaja koolitamine

Algusest peale kõikide õmblustööde juures on minu kõrval olnud tubli õpilane Jill Daluz. Jilli ema on õmbleja ning tema käest on ta selle õmbluspisiku külge saanud. Kogu töö protsess otsast lõpuni pakub talle alati huvi ja üleüldse on ta väga tore, töökas ja kohusetundlik inimene. Ta on juba piisavalt kogenud, et võiks ka teisi kohalikke juhendada, kui mina tagasi kodumaale suundun. Rääkisime Jilliga ja ta on selle ideega ka nõus. Kui mingeid töid tulevikus tuleb, siis tema koolitab ja juhendab teisi naisi.

Mina ja Jill põlle lõigete kallal tegutsemas

Mina ja Jill põlle lõigete kallal tegutsemas

Sellega seoses korraldasime treeningnädala – kutsusime uusi õpilasi keskusesse ning näitasime neile erinevaid õmblemistehnikaid –  kuidas õmmelda taskuid, lukke, lihtsama lõikega põllesid ning kotte. Esimesel päeval oli õpilaste seas ka kaks noormeest. Neile väga meeldis õmmelda ning huvitav oli vaadata, kuidas nad õhinaga asja kallal on. Teisel päeval nende huvi aga rauges, kuna külas oli koolikokkutulek, ning nad arvasid, et seal on ilmselt põnevam olla 😀 Sellegipoolest on mul hea meel, et nad kätt proovisid. Ühel noormehel tulid väga sirged ja täpsed õmblused. Taoliste töötubadega on siinmail natukene raske, sest inimesed ei ole huvitatud uute oskuste omandamisest, kui neile selle eest ei maksta – kõik on raha taga kinni. Uued oskused on aga palju väärtuslikumad, eriti kui nad saavad neid ka tulevikus kasutada, kuid seda on neile pisut raske selgitada. Sellegipoolest saime mõned õpilased kohale ning kõigile väga meeldis.

Erinevate tehnikate harjutamise mõttes õmblesime ka sellised põlled valmis.

Erinevate tehnikate harjutamise mõttes õmblesime ka sellised põlled valmis.

Üks tore õpilane oma uue isetehtud kotiga, kes ei karda kaamerat :)

Üks tore õpilane oma uue isetehtud kotiga, kes ei karda kaamerat 🙂

Esimesed katsetused masina taga

Esimesed katsetused masina taga

 

 

Esimesed põlled, neid on ilmselt plaanis hakata rohkem õmmelda, et hotellidele ja kohvikutele edasi müüa. Muidugi ühevärvilisest materjalist :)

Sellise lihtsama lõikega põllesid on ilmselt plaanis hakata rohkem tootma, et hotellidele ja kohvikutele edasi müüa. Muidugi ühevärvilisest materjalist, kuhu oleks ka võimalik logo peale trükkida 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 
Jill saab väga kenasti õpetamisega hakkama ning õpilastel on ka mugavam, kui keegi kohalikku keelt kõnelev neid juhendada oskab. Tundub, et Jillile endale ka meeldib õpilastega tegeleda 🙂
Viimastel nädalatel aitan veel Jilli lõigete konstrueerimisega, sest sellega on tal veel raskusi. Õmmelda ta oskab ja mõtleb ilusti peaga kõigele kaasa, kuid lõikeid tehes vajab ta veel pisut abi.
Viimaste nahakatete lõigete tegemisel lasin temal suurema osa ära teha, et ta oskaks igasugu erinevate mõõtudega arvestada. Kotte oskab ta ka juba ise otsast lõpuni õmmelda, seega loodan, et tal sujub siin edaspidi kõik hästi 🙂

Meie kunstnahast madratsikatted on kõik lõpuks valmis saanud. Siin ka mõned pildid päevitustoolidest

Meie kunstnahast madratsikatted on kõik lõpuks valmis saanud. Siin ka mõned pildid päevitustoolidest. Fotod: Toomas Tartes, kes juhuslikult viibis ka Andas ja oli nõus tootefotosid pildistama. Aitäh Toomas! 🙂

 

_D5A7612 _D5A7616

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

eesti aregokoostoo

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Pidustused Andas – Foundation day 141

Anda Foundation Day 141 oli üks suur suur pidu 🙂 Kõik sellesse regiooni kuuluvad barangayd (külad) valmistasid ette korraliku tantsukava, millega omavahel mõõtu võeti. Kindasti kuulus sinna hulka veel üks eriti ägedaks tuunitud sõidumassin, mis seda küla iseloomustas ja kostümeeritud kohalikud.autod koos Siinkohal lootsin näha mingit rahvariide taolist asja, aga kus sa sellega. Kõik oli ühtlaselt aasiapärane, ilma erisusteta. Riietus oli valmistatud läikivast atlasskangast. rahvarKogu punt tegi läbi keskuse paraadmarsi, mis möödus ka meie maja eest ja mida oli väga lahe tegelikult jälgida. Veelgi toredam oli, kui kohtasid mõnda tuttavat nägu (nt. Talisay barangayst). Hiljem kogunes kogu mass keskuse peaväljakule, kus siis löödi letti kogu omavalmistatud kraam ja püüti seda ka müüa.

Meiegi olime ametis koos Ana ja Vioga ning korraldasime endale kena väljanäituse. found3Välja panime kookosest erinevad ehted ja taaskasutusraames õmmeldud kotid. Mulle isiklikult need kotid väga meeldivad, värvilised ja naljakate fotodega. Palju käidi uurimas, millega on tegemist ja kuidas tehtud ning kes ja miks me siin üldse oleme.IMG_2319

Kuna niisama kuumas istuda on üsna tüütu ja osad kotid vajasid viimistlemist, siis punusime sangasid ja peitsime niidiotsi jne. Ühesõnaga tegime kõik, et olla kohalike seas võimalikult väljapaistvad 😉 Tore oli kuulda positiivset tagasisidet nii kohalikelt kui ka turistidelt. Seega see, mida siin teeme on ikka üks õige asi.

DCIM107GOPRO

Loomulikult olid väljas maailma kuulsad kalachipsid ja (minu lemmik) lillakas jäätee Blue ternatest. Lilla värvus on tingitud konkreetse lille kuumutamisel tekkivast värvist. clitoria_2

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

eesti aregokoostoo

Handicraft Livelihood Project

If you don’t speak Estonian you might be wondering what the recent posts with handicraft pictures are all about!
Let me explain..

In a project co-funded by The Estonian Government two wonderful ladies have come to Anda for 3 months to train unemployed locals to make various handicrafts. Most of the local trainees are mothers but some unemployed out of school youth and fishermen are also involved.

Janika Printsman and Anni Ansmann, both professional handicraft makers, have been showing and teaching various skills at the ANDAKIDZ COMMUNITY CENTRE in Talisay, Anda, Bohol.

The products that are being produced include:

– Bamboo, coconut and shell earrings, bracelets and necklaces.
display
IMG_1970
– Coconut bow ties (we think the President of Estonia, Mr Ilves, might like these…)
lips
– Coco Bras (actually bikini tops)
cocobra1
– Bags of various shapes and sizes made from pig and chicken feed sacks!!
malepurse_2

In addition Janika has been teaching and building a stock of Estonian style crochet hats and kidz dresses.
IMG_2000
Anni has also mentored one woman Jill as a seamstress and work has been gained making cushions and other materials for a local resort.
DSC02582

So far over 20 people are involved and we expect to pass on more skills to more people before the project ends.

Tools and equipment are being left with the group so they can continue to make and earn long into the future.

Orders and enquiries have come in from Estonia, Holland and we expect and welcome more.
Prices are very favourable in European/western terms and so if you know anyone who would like to purchase and resell any of the items then please get in touch with me, Robin Gurney, robin@andakidz.org

First deliveries can be made to Europe in April and May.

Kikilipsu uhkeks pea

Ehted on valmis, kuid presenteerida neid on väga keeruline. Sellist lihtsat ja kerget lahendust nagu Eestis on, et lähed poodi ja ostad, siin pole. Siin tuleb ise teha. Esmalt punus kõrgemal mägedes asuv proua aluse. displayKuna selle peal ei saanud tooteid siiski presenteerida pidime leidma teise lahenduse. Katsime aluse valge riidega, et tooted paremini välja tuleksid (kookos enamus tumepruun), aga ka sellest ei piisanud. Mõtlesin, et kalavõruga kattes peaks ju ok olema, aga võta näpust no ei istu hästi see asi kohe üldse mitte. Edasi tulid kaardinalaadse kanga otsingud 🙂 jah nimelt otsingud, sest ega sellist kangast nagu meil vaja on lihtsalt ei ole.
Vaatasime siit ja sealt ning lõpuks leitud materjalist sai õmmeldud kate peale, millele on üsna mugav kõrvarõngaid riputada. Veel on vaja raami ümber ning valmis ta ongi. Raame katsetasime mitmel korral, kuni õnnestus bambusest lõigata välja üks siil ning kogu äär sai kaetud. Lõpptulemus pole küll päris selline, millega nt Eestis võiks üritustele minna, aga oluliselt parem, kui algne versioon.

lipsMõni aeg tagasi oli ühel sümpaatsel härrasmehel sünnipäev ja nii sai nuputatud, mida talle kinkida. Olime juba mõnda aega tagasi lõiganud kookosest välja mitmeid kolmnurkseid tükke ja neid omavahel käes hoides ja vaadates tundus, et nendest võiks saada väga vahva lipsu. Liimisime need tükid omavahel kokku ja natuke kohalikku materjali sõlmeks ning valmis ta saigi. Kookose koori on mitmes erinevas värvitoonis ja nii ei teki ühtegi ühesugust toodet. Seega iga ese on unikaalne ja ainulaadne.

Kookosest annab veel igasugu huvitavaid asju teha. Piirdusime oma valikus vähem keeruliste tootega luues lihtsa seebialuse, kuid mille puhul taas iga ese on unikaalne ja omanäoline.

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest. eesti aregokoostoo

Õmblustööd jätkuvad

Kookosest detailid kaelataskutel

Kookosest detailid kaelataskutel

Hea on tõdeda, et õmblusmasina kaasatoomine Eestist tasub ennast täiesti ära. Õmblusmasin on igapäevaselt kasutuses ning praeguseks on juba ka kaks väga osavat õmblejat kohapeal olemas. Esialgu polegi rohkem vaja, kuna masina ja niitide jagamine läheks liiga keeruliseks. Kui esemete tootmine lähebki tulevikus suuremaks, siis saavad mõned inimesed õmblustöödeks juppe välja lõigata ning ette valmistada. Nõnda oleme ka siiani toimetanud.

Kahjuks sai õmblusmasin transportimisel ikkagi natukene kannatada. Masin ise on väga tugeva konstruktsiooniga, kuid sellel on niidi reguleerimiseks mõned plastikust osad küljes. Täpselt needsamad plastikust vidinad läksidki tee peal katki. Mulle millegipärast tundub, et siin väga asjalikke õmblusmasina paranduskohti ei leia 🙂
Vahepeal toodi üks vanem masin meie juurde, mida lõpuks ikkagi käima ei saadud, siis laenasin teise masina pealt mõned jupid ning vahetasin need uue masina katkiste juppidega ära. Ajutiseks lahenduseks sellest piisab, aga pikemas perspektiivis peaks ikkagi kusagilt mõne parandusmehe üles leidma.

Meie tööpäev TAFIASe tiimiga. Laua taga asjatab peamiselt Jill - kõige osavam, kiirem ja parem õmbleja. Muidu ka usin ja kohusetundlik naisterahvas.

Meie tööpäev TAFIASe tiimiga. Laua taga asjatab peamiselt Jill – kõige osavam, kiirem ja parem õmbleja. Muidu ka usin ja kohusetundlik naisterahvas.

Viimase paari nädala jooksul oleme hoogsalt kunstnahast diivanikatteid õmmelnud. Käsil on juba seljatugede õmblemine. Järgmiseks projektiks õmbleme päevitustoolide madratsitele katted. Nende valmistamine läheb juba pisut keerulisemaks, kuna madratsid on suured ning erinevate mõõtudega.

Lisaks madratsikatetele on plaanis hakata õmblema tühjadest riisikottidest erinevaid kandekotte. Esimesed prototüübid on juba valmis. Samuti õmblesime proovitöö mõttes valmis ühe portsu kaelaskäivaid taskuid. Neidsamu taskuid on ka võimalik kinkekotina kasutada. Riisikottide õmblemine on pisut keerulisem kui tavalise kanga või naha õmblemine, kuna materjal on väga hargnev ning libe. Õmmeldes peab jälgima, et pistete pikkus oleks enamvähem võrdne ning materjali peab hoolikalt jälgima ja hoidma, et õmblus viltu ei kisuks. Teeme ühe hooga madratsikatted valmis ning siis asume riisikotte lõikuma ja kokku õmblema 🙂

Riisikottidest õmmeldud kaelataskud - Mobiili,  dokumentide jaoks või lihtsalt kinkekotina kasutamiseks.

Riisikottidest õmmeldud kaelataskud – Mobiili, dokumentide jaoks või lihtsalt kinkekotina kasutamiseks. Kaelataskud oleme õmmelnud riisikoti materjali jääkidest. Suuremad jupid lähevad kandekoti jaoks, kuid ühest suurest riisikotist jääb üle selliseid tükke. mis ei kõlba suure koti jaoks kasutada.

malepurse_2

Pildil on üks mudel kotist – tavaline nelinurkne üleõlakott, pealt lukuga suletav. Sobib kandmiseks nii meestele kui ka naistele.

seljakott

Näide seljakotist.

Suuremate kottide tegemiseks saime ka ilusat kangast voodri jaoks, et esemetele rohekm esteetilist välimust lisada. Kangaste puhul üritame võimalikult palju jääke kasutada, et ei peaks poest uut materjali ostma. Kui lukud ja niit välja arvata siis oleks kottide näol tegemist 100% taaskasutus tootega.

Niikaua, kuni madratsikatete õmblustööd jätkuvad, üritame Janikaga kõrvalt ka kõiki tooteid müügivalmis sättida. Tempo on maru kiireks läinud, kuna avastasime, et mul on umbes täpselt kuu aega veel kohapeal olla jäänud ning ega Janikagi väga rohkem pole. Tööd on veel enne projekti lõppemist palju teha.

DSC02579

Kookosest bikiinid. Paelad on puidust mummudega reguleeritavad.

DSC02547

Kollase särgiga noormees – Jboy – on väga andekas kookoselõikaja. Tema kahjuks meile tööle ei jää, kuid praegu koolitab ta ühte teist küla noormeest välja.

DSC02570

Kookosbikiinide valmistamine

Lisaks ehetele valmib bambusest ja kookoskoorest ka muid põnevaid artikleid. Üheks näiteks toon välja kookosest bikiinid. Paelad ostame kohaliku turu pealt, mis muidu on mõeldud sealiha sidumiseks. Täpset kinnitust meil pole, kust antud pael pärit on, aga näeb väga looduslik välja. Ilmselt tehakse seda ikka siin kohapeal. Vähemalt Boholi saarel kindlasti, muidu oleks kohe hind kallim 🙂
Igasuguste paelade, niitide, nööride jms vidinate otsimisega on ALATI probleeme, kuna siin ei ole väga suurt valikut ja hea kui midagi üldse saab. Seega leidsime super hea valiku paela otse Anda turu pealt 🙂