Archive by Author

Miks minna vabatahtlikuks?

DCIM107GOPRO
See on küsimus, mida olen palju kuulnud ja olen seda ka iseendalt küsinud. Esimesena tooksin välja järgmised põhjused – huvitav kogemus eluks ajaks, silmaringi avardamine, erinevate kultuuridega tutvumine. Parim viis mõne uue kultuuri tundmaõppimiseks ongi selle sees elamine ja kohalikega koos töötamine ning nendega igapäevaselt suhtlemine.

Minu peamine põhjus, miks ma lõpuks siia tulla tahtsin, on ammune unistus täide viia. Minna kuhugi kaugele maale, sukelduda tundmatusse ning harjuda sealse eluga. Võtta sellest kogemusest niipalju kaasa kui võimalik, koguda palju inspiratsiooni, puhata vaimu, või siis just vastupidi – shokeerida seda.
Kaugele maale tulek läks päris hästi täppi. Paljud otsivad vabatahlikku tööd just sihtkoha järgi. Mul oli sihtkohast enamvähem suva. Peaasi, et ma seal ennem käinud poleks. Valisin enda projekti ikkagi tegevusala järgi. Unistasin ammu, et võiks midagi erialast saada ning praegu läks enamvähem naelapea pihta 🙂

DSC02435

Töötingimused on küll üsna ekstreemsed ning tihtipeale kaob ka naeratus näolt hoopis ära… kuid päeva lõpuks, kui oled natuke hinagata saanud ja kuskil ilusas kohas ujumas käinud, siis tuleb ka see naeratus ning motivatsioon tagasi. Samuti on meie töökaaslased VÄGA toredad inimesed. Mul on ülihea meel, et meil on juba täitsa oma kollektiiv välja kujunenud ja kõik tunnevad ennast meiega mugavalt ning meid on juba täitsa omaks võetud 🙂 Samuti on lahe, et meil on ikkagi üsna suur keelebarjäär. Praegu on suhtlus ikka kordades paremaks läinud, aga algul ei saanud ikka keegi mitte muhvigi aru, mis toimub või mis hakkab toimuma või miks me üldse siin oleme 🙂 🙂

Meie siinoleku mõju kohalikele – Usun, et meie poolt tulev aktviine ja entusiasltik energia annab rohkem motivatsiooni ka kohalikele inimestele. Tööpuudus on siin piirkonnas meeletu, kuid seda annab natukenegi parandada kui vaid ise tegutseda. Kuna meie üritame kõiki tooteid teha kohalikust toodangust ning võimalikult lihtsalt, siis annab see loodetavasti julgust ning mõtteainet ka kohalikele. Et kuskilt alustada, ei pea omama keerulisi ning kalleid masinaid, piisab ka lihtsatest töövõtetest ning töövahenditest. Samuti oleme loonud mõnusa õhkkonnaga töökoha, kuhu inimesed tulevad heameelega igapäevaselt kohale, samal ajal enda perele leiba teenides. Oleme mõlemad andnud enda poolt võimalikult palju teadmisi edasi siinsetele naistele. Samuti on nemad meile palju uut õpetanud.

IMG_2513

Kaasa võtan siit kogu projektist väga suure erialase kogemuse. Väga nappide vahenditega millegi uue ülestöötamine kulutab ikka parajalt närvi ja treenib inimese kannatlikkust. Samuti peab probleemidele lähenema väga loominguliselt. Väga kasulik kogemus eluks ajaks mis on muutnud väga palju minu mõttemaailmas. Samuti olen kogunud kuhjaga inspiratsiooni enda tegemiste jaoks, mis oli ka üks suuremaid põhjusi siiatulekuks. Tunnen, et olen andnud enda poolt suure panuse kohaliku elu edendamiseks ning see annab väga hea tunde. Usun, et meie töö siin on tehtud nii hästi, nagu nii lühikese aja jooksul võimalik teha on 🙂 Soovin ainult edu ja head kõigile edaspidiseks ning et meie õpilased ka antud tööga edasi jätkaks !

 

eesti aregokoostoo

 

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Viimane nädal

Viimane nädal Andakidzi keskuses kujunes päris kiireks ja emotsiooniderohkeks. Tahaks veel paljud asjad lõpuni viia, ennem kui ise minema lähen. Tööd ja tegemist on siin aga väga palju, üritan endast kõik anda ja veel viimaseid nippe kohalikele jagada. Koostasime piltidega tööjuhendid, kuidas täpselt mingeid tooteid valmistada, et asi ikka edasi jätkuks. Jagasime ka Facebooki kontakte, et kui mingeid küsimusi tekib, siis saavad nad meiega ühendust võtta.

Viimasel nädalal valmistasime veel natuke kotte, mis Janika kõik Eestisse kaasa võtab. Kuna siiani valminud kottidel pole veel mingeid tootesilte, siis tegin ise esimesele portsule sildid külge, mis juba ka Coco-Loco kohvikus müügis on. Anda linnas paar printimiskohta küll on, aga paberiga on siiski kehvad lood. Olen proovinud otsida mitmeid kordi, aga ei leia vot seda õiget materjali, Isegi ligilähedast mitte 🙂 Leidsin hoopis ühest ilusast paberist ümbrikud, ning lõikusin need lahti. Arvestades siinseid võimalusi, on tulemus päris hea 🙂 Muidugi tulevikus võiks neid silte siiski trükkida, mitte käsitsi valmistada, aga hetkel käivad küll. Siinpool saab hooaeg nagunii varsti läbi ning palju turiste enam pole. Järgmiseks hooajaks jõuab ilusti ka sildid valmis kujundada.
12935388_10155128583023973_2112585875_n

Lisaks kottidele alustasime ka uute tugitoolipatjade õmblemisega. Seekord lähevad toolide pehmenduspadjad Coco Loco kohvikusse. Toolid on pisut veidra kujuga, padjad tulevad sellised ovaalsed 🙂 Materjaliks on õnneks paksem kangas, mida on tüdrukutel lihtsam õmmelda kui nahka. Lasin Jillil ise lõiked teha, ja ta sai sellega väga hästi hakkama. Patjade sisuks kasutasime jällegi tühju riisikotte, kas selle jääke (mida meil oli terve hunnik nagunii alles) või siis lõikasime natukene suuremad tükid ise ribadeks. Samuti sai patjade sisse pandud kilekotte, kommipabereid, kangajääke ja põhimõtteliselt KÕIKI jääke, mida meil siin töökäigus tekkinud on. Padjad on täitsa kohevad!

DSC02616Lõpuks said ka minu listis kõik asjad tehtud ning aeg oli hakata otsi kokku tõmbama. Seda oli muidugi raske teha, kuna naistega on meil kõigil juba väga hea kontakt tekkinud ja me tunneme, et oleme kui üks osa siinsest suurest Tafiase perekonnast. Meid mõlemaid Janikaga on siin väga soojalt ja armsalt vastu võetud ja tõesti oli raske pisaraid tagasi hoida, kui töökohas asju kokku pakkisin. Samuti oli nii armas kuulata, kuidas inimesed siiralt tänavad sind uute õpetatud oskuste eest. Ma pole kunagi vist sellist tunnet kogenud 🙂

Ma väga loodan, et neil jätkub siin elu sujuvalt edasi ja et ikka neile tööd ka juurde tekiks! TAFIASe tegemiste reklaamimisega tegeleb õnneks Robin, kes teeb seda väga hästi ning ma usun, et mitmed naised saavad oma õpitud oskusi veel edaspidigi usinasti kasutada. Usun, et meie oleme omalt poolt päris suure töö ära teinud ning nüüdseks on naistel kujunenud välja ülimõnus töökoht, kuhu kõik rõõmsal meelel kohale tulevad, üksteisega jutustavad ning samal ajal kätel tööd teha lasevad. Andakidz on nüüd tõeline kogukonnakeskus – avatud kõigile 🙂

kollektiiv

Üks osa meie kollektiivist 🙂

10989486_10153996706856870_1261526552502945442_o

Veel üks lõbus pilt meie kollektiivist. Pildil on ka Tagbilaranist pärit filmistuudio tiim, kes tegi Andakidzi tegemistest lühikese promovideo 🙂

Nalja kah. Kookosbikiinide valmistamine pakub alati kõigile nalja :)

Nalja kah.
Kookosbikiinide valmistamine pakub alati kõigile nalja 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie siinoleku ajal viibis Andas ka üks tore Eesti paar. Noormees on veebidisainer ning fotograafia on tal ka väga käpas. Ennem nende äraminekut tegime ka mõned päevad tootefotode pildistamist. Tulemus on väga hea! Aitäh Toomas Tartes!!

_D5A7541 _D5A7554 _D5A7548_D5A7564 _D5A7628 _D5A7636

 

Suured tänud kogu projekti kaasaitajatele ning erilised suured tänud Birgit Naurile!

eesti aregokoostoo

 

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Uue käsitööõpetaja koolitamine

Algusest peale kõikide õmblustööde juures on minu kõrval olnud tubli õpilane Jill Daluz. Jilli ema on õmbleja ning tema käest on ta selle õmbluspisiku külge saanud. Kogu töö protsess otsast lõpuni pakub talle alati huvi ja üleüldse on ta väga tore, töökas ja kohusetundlik inimene. Ta on juba piisavalt kogenud, et võiks ka teisi kohalikke juhendada, kui mina tagasi kodumaale suundun. Rääkisime Jilliga ja ta on selle ideega ka nõus. Kui mingeid töid tulevikus tuleb, siis tema koolitab ja juhendab teisi naisi.

Mina ja Jill põlle lõigete kallal tegutsemas

Mina ja Jill põlle lõigete kallal tegutsemas

Sellega seoses korraldasime treeningnädala – kutsusime uusi õpilasi keskusesse ning näitasime neile erinevaid õmblemistehnikaid –  kuidas õmmelda taskuid, lukke, lihtsama lõikega põllesid ning kotte. Esimesel päeval oli õpilaste seas ka kaks noormeest. Neile väga meeldis õmmelda ning huvitav oli vaadata, kuidas nad õhinaga asja kallal on. Teisel päeval nende huvi aga rauges, kuna külas oli koolikokkutulek, ning nad arvasid, et seal on ilmselt põnevam olla 😀 Sellegipoolest on mul hea meel, et nad kätt proovisid. Ühel noormehel tulid väga sirged ja täpsed õmblused. Taoliste töötubadega on siinmail natukene raske, sest inimesed ei ole huvitatud uute oskuste omandamisest, kui neile selle eest ei maksta – kõik on raha taga kinni. Uued oskused on aga palju väärtuslikumad, eriti kui nad saavad neid ka tulevikus kasutada, kuid seda on neile pisut raske selgitada. Sellegipoolest saime mõned õpilased kohale ning kõigile väga meeldis.

Erinevate tehnikate harjutamise mõttes õmblesime ka sellised põlled valmis.

Erinevate tehnikate harjutamise mõttes õmblesime ka sellised põlled valmis.

Üks tore õpilane oma uue isetehtud kotiga, kes ei karda kaamerat :)

Üks tore õpilane oma uue isetehtud kotiga, kes ei karda kaamerat 🙂

Esimesed katsetused masina taga

Esimesed katsetused masina taga

 

 

Esimesed põlled, neid on ilmselt plaanis hakata rohkem õmmelda, et hotellidele ja kohvikutele edasi müüa. Muidugi ühevärvilisest materjalist :)

Sellise lihtsama lõikega põllesid on ilmselt plaanis hakata rohkem tootma, et hotellidele ja kohvikutele edasi müüa. Muidugi ühevärvilisest materjalist, kuhu oleks ka võimalik logo peale trükkida 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 
Jill saab väga kenasti õpetamisega hakkama ning õpilastel on ka mugavam, kui keegi kohalikku keelt kõnelev neid juhendada oskab. Tundub, et Jillile endale ka meeldib õpilastega tegeleda 🙂
Viimastel nädalatel aitan veel Jilli lõigete konstrueerimisega, sest sellega on tal veel raskusi. Õmmelda ta oskab ja mõtleb ilusti peaga kõigele kaasa, kuid lõikeid tehes vajab ta veel pisut abi.
Viimaste nahakatete lõigete tegemisel lasin temal suurema osa ära teha, et ta oskaks igasugu erinevate mõõtudega arvestada. Kotte oskab ta ka juba ise otsast lõpuni õmmelda, seega loodan, et tal sujub siin edaspidi kõik hästi 🙂

Meie kunstnahast madratsikatted on kõik lõpuks valmis saanud. Siin ka mõned pildid päevitustoolidest

Meie kunstnahast madratsikatted on kõik lõpuks valmis saanud. Siin ka mõned pildid päevitustoolidest. Fotod: Toomas Tartes, kes juhuslikult viibis ka Andas ja oli nõus tootefotosid pildistama. Aitäh Toomas! 🙂

 

_D5A7612 _D5A7616

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

eesti aregokoostoo

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Õmblustööd jätkuvad

Kookosest detailid kaelataskutel

Kookosest detailid kaelataskutel

Hea on tõdeda, et õmblusmasina kaasatoomine Eestist tasub ennast täiesti ära. Õmblusmasin on igapäevaselt kasutuses ning praeguseks on juba ka kaks väga osavat õmblejat kohapeal olemas. Esialgu polegi rohkem vaja, kuna masina ja niitide jagamine läheks liiga keeruliseks. Kui esemete tootmine lähebki tulevikus suuremaks, siis saavad mõned inimesed õmblustöödeks juppe välja lõigata ning ette valmistada. Nõnda oleme ka siiani toimetanud.

Kahjuks sai õmblusmasin transportimisel ikkagi natukene kannatada. Masin ise on väga tugeva konstruktsiooniga, kuid sellel on niidi reguleerimiseks mõned plastikust osad küljes. Täpselt needsamad plastikust vidinad läksidki tee peal katki. Mulle millegipärast tundub, et siin väga asjalikke õmblusmasina paranduskohti ei leia 🙂
Vahepeal toodi üks vanem masin meie juurde, mida lõpuks ikkagi käima ei saadud, siis laenasin teise masina pealt mõned jupid ning vahetasin need uue masina katkiste juppidega ära. Ajutiseks lahenduseks sellest piisab, aga pikemas perspektiivis peaks ikkagi kusagilt mõne parandusmehe üles leidma.

Meie tööpäev TAFIASe tiimiga. Laua taga asjatab peamiselt Jill - kõige osavam, kiirem ja parem õmbleja. Muidu ka usin ja kohusetundlik naisterahvas.

Meie tööpäev TAFIASe tiimiga. Laua taga asjatab peamiselt Jill – kõige osavam, kiirem ja parem õmbleja. Muidu ka usin ja kohusetundlik naisterahvas.

Viimase paari nädala jooksul oleme hoogsalt kunstnahast diivanikatteid õmmelnud. Käsil on juba seljatugede õmblemine. Järgmiseks projektiks õmbleme päevitustoolide madratsitele katted. Nende valmistamine läheb juba pisut keerulisemaks, kuna madratsid on suured ning erinevate mõõtudega.

Lisaks madratsikatetele on plaanis hakata õmblema tühjadest riisikottidest erinevaid kandekotte. Esimesed prototüübid on juba valmis. Samuti õmblesime proovitöö mõttes valmis ühe portsu kaelaskäivaid taskuid. Neidsamu taskuid on ka võimalik kinkekotina kasutada. Riisikottide õmblemine on pisut keerulisem kui tavalise kanga või naha õmblemine, kuna materjal on väga hargnev ning libe. Õmmeldes peab jälgima, et pistete pikkus oleks enamvähem võrdne ning materjali peab hoolikalt jälgima ja hoidma, et õmblus viltu ei kisuks. Teeme ühe hooga madratsikatted valmis ning siis asume riisikotte lõikuma ja kokku õmblema 🙂

Riisikottidest õmmeldud kaelataskud - Mobiili,  dokumentide jaoks või lihtsalt kinkekotina kasutamiseks.

Riisikottidest õmmeldud kaelataskud – Mobiili, dokumentide jaoks või lihtsalt kinkekotina kasutamiseks. Kaelataskud oleme õmmelnud riisikoti materjali jääkidest. Suuremad jupid lähevad kandekoti jaoks, kuid ühest suurest riisikotist jääb üle selliseid tükke. mis ei kõlba suure koti jaoks kasutada.

malepurse_2

Pildil on üks mudel kotist – tavaline nelinurkne üleõlakott, pealt lukuga suletav. Sobib kandmiseks nii meestele kui ka naistele.

seljakott

Näide seljakotist.

Suuremate kottide tegemiseks saime ka ilusat kangast voodri jaoks, et esemetele rohekm esteetilist välimust lisada. Kangaste puhul üritame võimalikult palju jääke kasutada, et ei peaks poest uut materjali ostma. Kui lukud ja niit välja arvata siis oleks kottide näol tegemist 100% taaskasutus tootega.

Niikaua, kuni madratsikatete õmblustööd jätkuvad, üritame Janikaga kõrvalt ka kõiki tooteid müügivalmis sättida. Tempo on maru kiireks läinud, kuna avastasime, et mul on umbes täpselt kuu aega veel kohapeal olla jäänud ning ega Janikagi väga rohkem pole. Tööd on veel enne projekti lõppemist palju teha.

DSC02579

Kookosest bikiinid. Paelad on puidust mummudega reguleeritavad.

DSC02547

Kollase särgiga noormees – Jboy – on väga andekas kookoselõikaja. Tema kahjuks meile tööle ei jää, kuid praegu koolitab ta ühte teist küla noormeest välja.

DSC02570

Kookosbikiinide valmistamine

Lisaks ehetele valmib bambusest ja kookoskoorest ka muid põnevaid artikleid. Üheks näiteks toon välja kookosest bikiinid. Paelad ostame kohaliku turu pealt, mis muidu on mõeldud sealiha sidumiseks. Täpset kinnitust meil pole, kust antud pael pärit on, aga näeb väga looduslik välja. Ilmselt tehakse seda ikka siin kohapeal. Vähemalt Boholi saarel kindlasti, muidu oleks kohe hind kallim 🙂
Igasuguste paelade, niitide, nööride jms vidinate otsimisega on ALATI probleeme, kuna siin ei ole väga suurt valikut ja hea kui midagi üldse saab. Seega leidsime super hea valiku paela otse Anda turu pealt 🙂

Esimene tasustatud töö

Meil on rõõm teatada, et oleme lõplikult valmis oma esimese tööotsaga, mille eest saavad tüdrukud kohe palka! Tegemist oli tellimustööga, mida ka eelnevas blogis mainitud. Valmisid esimesed 13 padjakatet. Klient jäi tulemusega väga rahule ning peagi hakkame me pisut suuremaid katteid õmblema.

Tublid õpilased Maria-Lun ja Jill

Tublid töömesilased Maria-Luna ja Jill

Valmis katted

Valmis katted, mis lähevad väga stiilsetele bambusdiivanitele pehmenduseks istumise alla.

Antud tööle kaasasime kaks inimest – üks neist on juba õmblemiskogemusega naisterahvas ning teine noorem tüdruk, kellel puudusid igasugused kokkupuuted õmblumasinaga. Mõlemad olid VÄGA tublid ja mul oli hea meel nendega koos töötada. Naisterahvas tegutses väga kiiresti ja tegi üliilusaid õmblusi. Pärast paari päeva harjutamist lasin tal täiesti iseseisvalt tegutseda. Nooremaga pidin rohkem koos töötama ning jälgima, et asjad õigesti sujuksid. Esimesel päeval ehmus tüdruk natuke ära ka, et see õmblemine on ikka pisut raske töö ning teisel päeval ta tööle ei ilmunud 🙂 Rääkisin tema õega, ja ütlesin, et me ju siin kõik aitame ning alguses ongi raske, seetõttu peakski rohkem harjutama. Kolmandal tööpäeval oli ta jälle olemas ning saime jälle kolmekesi tööd jätkata.

Alguses rõhuti ikka kiirusele rohkem kui kvaliteedile, kuigi seletasin ennem igat liigutust, et tehku pigem aeglaselt, aga korralikult. Kui materjalist tükid valesti välja lõigata, siis ei toimi ka lõpptulemus kokkuõmmelduna. Seega ajasin koguaeg joonlauaga sirgeid ääri taga. Pärast esimest päeva sain aru, et kääridega lõikus siiski ei toimi hästi (loe: sirgelt) ja võtab ka rohkem aega, seega otsisin kuskilt ühe puidust plaadi, et saaks selle peal lõikenoaga materjale lõikuda. Pärast „lõikemati“ lauale tulekut said tükid palju paremini välja lõigatud. Samuti lasin neil õmblusi lahti võtta ja uuesti üle teha, kui miskit valesti läks. Pärast seda hakkasid mõlemad tüdrukud palju hoolikamalt õmblema 🙂
Viimased katted õmmeldigi kohe esimese katsega ilusti kokku. Samuti saime kogu töö oodatust varem valmis, mis on ainult hea märk!

Jill hoogsalt õmbelmas

Jill hoogsalt õmbelmas

Work in progress

Work in progress

Kuna elektriga on siin kohati kehvad lood, siis peab ka arvestama sellega, et mõnel päeval lihtsalt ei ole töö juures elektrit ning õmblusmasinat kasutada ei saa. Alati peab mingisugune tagavaraplaan olema, mida saaks elektrikatkestuse puhul teha. Edaspidi tellimustöid vastu võttes oleme muidugi targemad, et igaksjuhuks peaks paari päeva varuga töö valmimise kuupäev ütlema, juhul kui mõnikrod ongi terve päev elekter ära.

Lõigete konstrueerimine on omaette ooper, kuna ma olen aru saanud, et siin kohapeal tugevat ja vastupidavat paberit ei saa, või siis läheb selle soetamine lihtsalt liiga kulukaks. Lisaks arvutavad kohalikud kõike inchides mitte sentimeetrites. Algul oli väga harjumatu, aga nüüd saan juba paremini hakkama. Padjakatete lõiked tegin mingisuguse paberirulli peale, mida pidin eelnevalt omavahel kokku kleepima, et saaks suurema formaadi. Järgmisteks porjektideks ostsime aga turu pealt vakstu – see on nii mõõtmetelt suurem kui ka vastupidavuselt parem materjal. Vihmaste ilmadega on niiskust väga palju, ning paberid ei pea lihtsalt kaua vastu.

Esimese prototüübi materjali ajasime tükk aega taga. Lõpuks leidsime maja tagant natuke porise reklaamplakati, mida ilmselt keegi enam ei kasuta. Pesin puhtaks ja hakkasin aga lõikuma, õmblema.

Esimese prototüübi materjali ajasime tükk aega taga. Lõpuks leidsime maja tagant natuke porise reklaamplakati, mida ilmselt keegi enam ei kasuta. Pesin puhtaks ja hakkasin aga lõikuma, õmblema.

Tundub, et oleme edaspidisteks töödeks valmis ja nüüd ka palju targemad. Kui kogu komplekt padja- ja madratsikatteid valmis saab, siis teeme ka ilusad tootefotod ning võib-olla tellitakse ka tulevikus mõne hotelli poolt taolisi katteid 🙂

Niikaua, kuni järgmiste katete õmblemiseks läheb, hakkame me valmistama tühjadest riisikottidest ridiküle, üleõlakotte jne…
Varsti toome teieni rohkem infot ja pilte 🙂

eesti aregokoostoo
Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Töö võib alata!

DSC02200

Selline lahe mööbel on Andakidzi keskuses!

…mitte et siiani poleks lillegi liigutatud, aga nüüd võib rõõmuga teatada, et meil on lõpuks täitsa oma töönurk! Andakidzi keskus on mõeldud siiski kõigile külastamiseks ning hoones liigub ringi nii järelvalveta lapsi kui ka külarahvast. Seega peame siia ilusti kõik sõbralikult ära mahtuma ning töö ja lõbu eraldi hoidma. Kõigepealt saime endale lukustatava ruumi, kus võime hoiustada masinaid, tööriistu ja tehtud töid. Järgmiseks sättisime endale ühe nurgakese, kus saame tööd teha. Kuna korraga käib mitme asja valmistamine ning õpilasi on ka palju, siis oleks vaja üht suuremat korralikku tööpinda. Siiani nokitsesime väikeste laudade peal, põrandal või hoopis põlve otsas.

DCIM104GOPRO

Meie vana töölaud

Ajutiselt saab ka nii läbi ajada, aga pikemas perspektiivis ei ole see väga produktiivne viis toodete valmistamiseks.

Kui sul on mõni soov või mure, siis võid küll algul pöörduda mõne targema kohaliku poole, kuid üsna pea avastad, et ise tehes saab kordades kiiremini 🙂 Sestap võtsingi lahti ühe vana arvutilaua, millest nüüd on saanud ideaalne õmblusmasina alus (kui tulevikus vaja, siis võib selle laua ilusti kokku tagasi panna).
Suure töölauaga läks samuti aega, enne kui üldse keegi küla pealt mainis, et “juba tehakse”. Ühel hommikul keskusesse jõudes ootas meid ees suur seltskond naisi, kes kõik tahtsid tööle asuda ning siis sai meil Janikaga ootamisest isu täis. Uurisime keskuse ümbruses ringi, tõime ühe suure plaadi tuppa ning asetasime vanad rehvid alla – väga hea on laua taga tööd teha!

IMG_1555

Meie põhiline tiim uue laua taga: Tafiase naised ning lisaks ka paar tegusat naisterahvast küla pealt.

 

IMG_1551

Selline vahva aparaat toodi meile kasutada

Ühel päeval toodi kuskilt tagaruumist välja väga uhke vanaaegne õmblusmasin. Pärast suure tolmukihi mahavõtmist uurisin seda natuke lähemalt. Tundub, et masin täitsa toimib! Juhtmeid peab veel pisut putitama, aga loodame, et saab ka sellele masinale hääled sisse puhuda!

Töökorraldus on siin veel pisut keeruline. Oleme üritanud mingisugust süsteemi luua, aga peame seda veel natukene täiendama. Niipalju kui ma aru olen saanud, siis Filipino stiilis asutakse KOHE keskmise etapi kallale. Väga palju aega ja energiat ettevalmistustesse ning töökäigu läbimõtlemisse ei panda. Lisaks on probleeme tööpinna puhtuse hoidmisega. Siinses kliimas olevad hooned ei ole just väga kinnised ning tänavalt lendab siseruumidesse tolmu igast praost, seinast ja “aknast”. Selliseid pisiprobleeme on mitmeid, mis tihtipeale kohalike arust probleemid ei ole ja nad võib-olla vaatavad ka natuke imelikult kui ma palun et liimimisnurk oleks täpselt ühes nurgas ning õmblemisnurk teises. Või et miks töölaual alati WC-paberirullid on – see on sellepärast, et poest majapidamispaberit kogu aeg saada ei ole 🙂
Täna oli näiteks selline juhtum, et ühel hetkel oli töölaua peale tekkinud vedel hunnik. Ma tükk aega mõtlesin, et mis see on või kust see siia saanud on, kui üks neiu haaras paberitüki, koristas selle laua pealt ära ning siis näitas lae poole: “lizard”. Siin on küll sisalikke rohkem kui Eestis niiskel suveõhtul sääski, kuid selline suur hunnik tundus olevat pigem mõne linnu oma 🙂 Õnneks oli koristuspaber kohe käepärast võtta ning võõras ollus ei riivanud ka meie valmistooteid.

Meie töö juures puudub telefonilevi, seega on vahepeal ka info liikumine keeruline. Teateid saadetakse edasi inimeselt-inimesele. Algul oli see väga harjumatu, aga nüüdseks oleme juba asjaoluga leppinud.
Õnneks teeme nüüd igal kolmapäeval koosolekuid koos Robini ja Birgitiga, siis liigub oluline info kiiremini ja kõigil on ühtne arusaam tööprotsessidest.

IMG_1543

Esimese padjakatte prototüüpi valmistamas

Ideid toodete teostamise kohta on kogunenud väga palju. Praeguseks ei ole me veel ametlikult lõpptooteid kokku leppinud, kuid võimalik, et sellel nädalal saame mõnes esemes kokkuleppele. Vahepeal on tulnud ka töövõimalusi mujalt juurde, millest oleks mõistlik kinni haarata. Näiteks leidis Robin ühe Andas elava välismaalase, kes soovib tellida erinevaid madratsikatteid. Selle projekti kallal käib juba tihe töö. Prototüübid on valminud, ette näidatud ja ka heaks kiidetud. Jätkame aga katete kokkuõmblemist!
Lisaks on tulemas varsti Andakidzi keskuses töötubade päevad, mille õpetajateks oleme mina ja Janika. Viimase projekti kohta kuulete lähemalt järgmistes postitustes.

Igatahes tegemist jätkub rohkem kui küll ja kui ma algul kartsin, et liiga palju vaba aega jääb üle või et igav hakkab, siis seda nii naljalt juba ei juhtu 🙂 Samuti tundub mulle, et see kolm kuud jääb juba pisut lühikeseks. Peab kiiresti mõtlema ja produktiivselt tegutsema.

Edu ja jaksu meile ning huvitavat blogi jälgimist Teile!

eesti aregokoostoo
Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.

Kui Anni Andasse jõudis, oli fiesta juba alanud…

Tõepoolest, minu esimesel nädalal Andas oli kohalike jaoks üks tähtsamaid pühasid käimas ning selle auks peeti ka suuri pidustusi. Fiesta tõttu oli tavaelu peaaegu et seiskunud ning töö mõistes ei toimunud suurt midagi. Inimesed lihtsalt ei tööta pühade ajal, eel ja ka järel mõned päevad. Kuna püha üritus on kohalikele väga tähtis, siis üritasin ka mina Andakidzi keskuses madalat profiili hoida ja väga palju tööd me teha ei saanud. Tegelikult oli see hea, kuna sain naabritelt küllakutseid nii õhtu- kui ka lõunasöökidele. Need külaskäigud aitasid mul palju paremini aru saada kohalike eluviisidest, mis aitab omakorda väga hästi õpetamisel kaasa.

Esimesel nädalal tutvusin kõigepealt keskusega. Seal on ikka väga suur töö ära tehtud. Suur au ja kiitus kõigile, kes oma käed sinna külge on pannud! Samuti tutvusin Tafias’e ( Talisay Fishermen’s Association ) naistega, kellega hakkame koos töötama. Keelebarjäär on suur, kuid oleme siiani hakkama saanud. Mõnes mõttes ongi nii palju põnevam! Kogusime kokku ka olemasolevad materjalid ja valmistasime ette materjalide hoiustamiseks anumad ning tööruumi. Kõik naised on väga toredad ja ülisõbralikud ning tundub, et ka nemad on põnevil 🙂

Tafiase naistega kookospähkli koori puhastamas ning bambuseid lõikumas

Tafiase naistega kookospähkli koori puhastamas ning bambuseid lõikumas

Mõni näide kogutud materjalist. Hoiustamise anumad tegime vanadest veetünnidest.

Mõni näide kogutud materjalist. Hoiustamise anumad tegime vanadest veetünnidest.

Minu ja Janika (teine vabatahtlik) ülesanneteks on välja töötada tooted, mida saaksime käsitööna valmistada kasutades võimalikult palju olemasolevaid materjale. Meie põhitööks on kohalike väljakoolitamine neid tooteid valmistama. Samuti tegeleme kõik koos turustamise poolega, et saaks suveniire ja ehteid võimalikult palju müüki panna.

Kookospähkli koored. Nendest valmistamine igasugu kausikesi, ehtekarpe, seebialuseid ja palju muud. Kasutusala on suur ja lai.

Kookospähkli koored. Nendest valmistame igasugu kausikesi, ehtekarpe, seebialuseid ja palju muud. Kasutusala on suur ja lai.

Minu üllatuseks on siin materjali poole pealt peaaegu kõik vajalik juba olemas! Samuti on need materjalid väga huvitavad ja ootan juba põnevusega toodete valmistamist! Päris kõike kahjuks loodusest võtta ei saa. Vaja on veel soetada aksessuaaridele kinnitusi, kookospähkli ja merekarpide töötlemiseks lakke, värve jne…

Et töö hästi sujuks ning et lõpptulemus oleks hea, on vaja ka korralikke tööriistu, mille soetamine oli üsna koomiline. Istusime Tafiase naistega maha ning arutasime, mida oleks kohe vaja, et saaks tööga pihta hakata. See arutamine nägi välja umbes nii, et nemad itsitasid enamuse aja ja rääkisid omaette kohalikus keeles ning mina üritasin aru saada, millest jutt käib. Nad on väga häbelikud ning pelgavad inglise keeles võõrastega rääkida. Üritasin neilt siiski võimalikult palju välja pigistada. Lõpuks lasin neil kirjutada nimekirja enda märkmikusse ning suundusin sellega ehituspoodidesse. Siin on igasugune asjaajamine väga keeruline, sest enamasti ei saa keegi midagi aru, mida tahetakse, palju tahetakse ja kes ma üldse selline olen jne. Ehk siis tavaliselt peab kõik mitu korda üle seletama. Kuna nimekiri oli kohalikus keeles, siis ei osanud ma kahjuks asju üle seletada, lasin aga kõik letti tuua ja siis vaatasin, millega tegu. Kahjuks toodigi sõna otseses mõttes kõik letti, sest ega nemad ka aru saanud, mida täpsemalt vaja oleks. Kogu see protsess võttis aega terve päeva, kuna siin on igasugustes poodides kaupade valik väga väike ja üsna nigel, seega sai üsna mitu poodi erinevates linnades läbi traavitud. Nimekirjas oli tegelikult kokku 4 asja 🙂
Aga noh, nii need asjad siin käivad ja sellega peab harjuma – palju külma närvi ja kannatlikkust peab varuma.

Järgmisel nädalal tutvustasin Tafiase naistele ideid, mida võiksime tegema hakata. Enamus kavandite peale öeldi lihtsalt „ooo, design“ 🙂 Tundub, et nad olid ideedega rahul ja rääkisid isegi mõndadele asjadele kaasa. See on väga hea, sest mida rohkem nende poolt täiendusi tuleb, seda parem ja ägedam on neil endal tööd teha. Oleme proovinud ka mõningaid asju juba valmistada, kuid kõik on veel väga algeline, kuna enamus asju ja tööriistu saab ainult saare pealinnast Tagbilaranist osta ning sinna juba iga päev niisama ei sõida. Eile oligi see päev, mil läksime Janikale lennujaama vastu ning käisime siis eelnevalt ka poodides ära. Tundub, et nüüd on kõik tööks vajalik olemas ja saame juba homme täie hooga pihta hakata!

Siin mõned näited ehetest, mida plaanin teha. Antud toodete tegemiseks läheb vaja ainult looduslikke materjale + lakki ja törts liimi. Kõrvarõngastele läheb muidugi ka konkse juurde vaja, aga üldiselt on ostetud materjalide kulu peaaegu et olematu :)

Siin mõned näited ehetest, mida plaanin teha. Antud toodete tegemiseks läheb vaja ainult looduslikke materjale + lakki ja törts liimi. Kõrvarõngastele läheb muidugi ka konkse juurde vaja, aga üldiselt on ostetud materjalide kulu peaaegu et olematu 🙂

Tagbilaranis käies tegime ka natuke turu-uuringut. Enamik turistidele suunatud poodides müüakse ikka üsna ühesugust masstoodangu kraami, nagu ikka. See nagu ideede täiendamise poole pealt väga pinget ei pakkunud, kuid saime hoopis ennast hindadega kurssi viia. Leidsime paar poodi, kus müüakse kohalikku käsitöö toodangut ka. Nendes poodides olid ikka ilusad ja stiilsed asjad – oleks raha, ostaks kõik ära ja veaks koju kaasa 🙂
Sealt sai ka päris mitu ideed juurde, kuidas materjale võiks kasutada või milliseid tooteid pole üldse mõtet teha.

Panglao turistikas tooteid uurimas

Panglao turistikas tooteid uurimas

 

 

 

 

 

 

eesti aregokoostoo

 

Projekti kaasfinantseerib EV Välisministeerium humanitaar- ja arenguabivahenditest.